Allikakaitse ohus
Täna vist läks Riigikogusse solvavaid netikommentaare piirav eelnõu, mis seab ohtu ajakirjanduse allikakaitse. Probleemi lahendaks see, kui seadusse kirjutada sisse tavameedia allikakaitse vastuolu.
Ajakirjanikel on kohustus kaitsta konfidentsiaalseid allikaid. Nii on see Eestis kui ka teistes demokraatlikes riikides. Eestis sätestab selle ajakirjanike eneseregulatsiooni reeglistik ehk ajakirjanduseetika koodeks.
Teisest küljest on enamikes riikides kohtul õigus nõuda anonüümsete allikate avalikustamist. Nii on see ka Eestis. Kui ajakirjanik keeldub allika avalikustamisest, siis saab ta seaduse kohaselt karistada. See on ajakirjaniku jaoks anonüümse allika kasutamise põhjendatuse mõõduks. Anonüümset allikat võib kasutada ainult sel juhul, kui avaldatud info ohustab teda või mõjutab tema käekäiku oluliselt halvenemise suunas.
Riigikogus on esimesel lugemisel solvavaid netikommentaare piirav eelnõu, mille praeguse versiooni kohaselt peab internetikeskkonna omanik andma kohtule või uurimisorganile anonüümse kommentaatori IP-aadressi, mis võimaldab teda identifitseerida. Vajadusel võib anonüümset kommentaatorit tuvastada ka sidefirmale päringu esitamisega.
Loomulikult on sellist sätet vaja: Eestis lokkab anonüümne leim ehk netilaim. On viimane aeg lõpetada Delfi ja SL Õhtulehe ning vähemal määral Postimehe veebikülgedel laiutav argpükslik sõim. See on ainult aja küsimus, millal esimene solvatu kaebab väljaande kohtusse ning võidab kohtus kopsaka valuraha.
Siin peitub ka tegelik põhjus, miks Delfi, online-väljaanded ja sõltumatud veebikeskkonnad on eelnõu vastu. Eelnõu jõustumisel ähvardab neid lähema aasta-paari jooksul hulk kulukaid protsesse, ootamatud ja hiiglaslikud kulutused inimeste maine hüvitamiseks ning vajadus palgata kommentaare eeltsenseerivaid inimesi. Kõik see vähendab online-äri tulusust.
Ajakirjanduse jaoks peitub hädaoht hoopis mujal. Oletame, et keskkonda postitatakse anonüümne kommentaar, mis vihjab ulatuslikule korruptsioonile piirivalves või politseis. Ajalehe toimetus haarab vihjest, kontrollib seda, kohtub anonüümse allikaga, kontrollib tema infot ning avaldab Eestit alustaladeni vapustava uudise lokkavast korruptsioonist. Aga ajaleht ei saa allikat kaitsta, sest algatatakse juurdlus ning ajalehelt ja sideoperaatorilt nõutakse kommentaatori IP-aadressi avalikustamist. Ajaleht keeldub sellest, sideoperaator nõustub. Allikas avalikustatakse ja allikakaitse ei kehti enam.
Internetimeedia ei erine tavameediast suurt millegi poolest peale info avaldamise kiiruse ja interaktiivsuse. Probleemi lahendaks see, kui kirjutada seadustesse sisse kohtu ja uurimisorgani õigus nõuda anonüümse allika kohta infot info avaldajalt ehk netiportaalilt või ajalehe veebiväljaandelt, aga mitte elektroonilise info edastajalt ehk internetioperaatorilt. Sel juhul otsustab ajakirjandusväljaanne, kas avaldab allika või keeldub sellest ja kannab seaduses ettenähtud karistust. Sama moodi nagu nn vanas meedias allikat kaitstes.
13 kommentaari:
Nu aga miks peaks Delfi kinni pappima kellegi laimu? Minu meelest ei saa paljud inimesed aru(meedia tegelased kaasa arvatud), et internetis toimiv meedia erineb samavõrd palju paberväljaannetest nagu jalgratas erineb autost - mõlemad on küll transpordivahendid, kuid täiesti erinevad oma tööpõhimõttelt.
Kui keegi tõepoolest laimab, siis tema peakski kinni maksma.
Küsimus on vastutuses. Nii nagu ajaleht vastutab selle eest, mida selle paberil avaldatakse, ja telekanal vastutab selle eest, mida selle eetris näidatakse, vastutab internetikeskkonna omanik selle eest, mida selles kirjutatakse ja näidatakse.
Kui vastutab ainult arvamuse autor, siis pole Delfi-eelnõul häda miskit. Autori vastutust määrab eelnõu praegusest reguleerimatusest oluliselt paremini. Üks probleem jääb - anonüümsed allikad jäävad kaitseta.
Seepärast soovitangi rakendada tavameedia regulatsiooni, mille puhul on kaasvastutav väljaanne selle peatoimetaja / omaniku isikus. Teatud juhtudel on allikakaitse hädavajalik ja põhjendatud.
Väljaande vastutus ei vabasta vastutusest arvamuse autorit, sest väljaanne võib autori avalikustada, kui ta peab seda vajalikuks, ega võta sel juhul vastutust autori väljenduste eest enda kanda.
Ma ei saa sinu konstruktsioonist aru. Kui anonüümkiri peab paika, korruptsioon avastatakse ja juurdlust alustatakse, siis MIKS peaks kellelegi huvi pakkuma selle anonüümkirja autor. Ta ju ei laimanud, solvanud kedag, ta pole mitte milleski süüdi?!? Miks peaks sellisel juhul ajakirjanik oma allika paljastama?
Sageli näeme juhtumeid, mille puhul "juriidiliselt on kõik korrektne". Sellise loo allikas võib töö juurest info jagamise eest vallandet saada.
Tegelikult taandub kogu küsimus ära sellele, kui palju oma riiki ja kohtusüsteemi usaldame. Isegi Põhjamaad, kus riigi maine oluliselt kõrgem kui Eestis, tuleb vahel anonüümseid allikaid kasutada
EI noh usaldame või mitte, aga päris nii see siiski ei käi isegi mitte Kesk-Aafrika Vabariigis, et subpoenasid saab politsei suvaliselt vasakule ja paremale, ükskõik kellele ukse taha toimetada...
Kristjan, sa kirjutad "Küsimus on vastutuses. Nii nagu ajaleht vastutab selle eest, mida selle paberil avaldatakse, ja telekanal vastutab selle eest, mida selle eetris näidatakse, vastutab internetikeskkonna omanik selle eest, mida selles kirjutatakse ja näidatakse."
Aga minu meelest ei ole netikeskond kaugeltki "nagu ajaleht". Suurem osa sellest moodustab ju kasutajate poolt loodud sisu. Seda on lihtsalt VÕIMATU tsenseerida ja korrastada. Sest seda peaks tegema käsitsi ja selliseid resursse pole ühelgi netiväljaandel. Jah, Delfil ja teistel taolistel on moraalne vastutus selle sisu eest ja nad saavad ära koristada, kui avastavad midagi, kuid nad ei saa ju kõik aeg peal passida ja iga kommentaari käsitsi läbi lugeda.
ah mis seal delfi, võta blogger.com'i näiteks. Kujutad sa ette, kuidas nad peaksid kõikides maailma keeltes sisu kontrollima ja koristama ära laimu, sest muidu tuleb keegi ja annab nad kohtusse?
Ajaleht ja TV on siiski täiesti teise struktuuri ja tööpõhimõttega. Seal rahvahääl saab tekkida VAID siis, kui tootja tahab.
Blogger ei ole kõige parem näide. Mu mäletamist mööda on nende kasutamistingimustes kirjas, et vastutad ise selle eest, mida kirjutad. Kui aega saan, vaatan järgi.
On kaks erinevat lähenemist ja mina esindan neist vastutustundlikumat. Mina vastutan selle eest, mida minu ajaveebis ja selle kommentaarides kirjutatakse. Luban vaba, eeltsenseerimata kommenteerimist, sest pole olnud vajadust vastupidiseks. Loodan, et ka ei tule.
Delfi ja SL Õhtulehe kommentaariumid lokkavad seevastu leimist. Küsimus pole selles, et tagantjärgi saab kõige hullema peita. See on nagu plangu värvimine pärast seda, kui keegi on sellele kirjutanud roppusi. Oluline on inimestele selgeks teha, et planku ei tohi sodida, see on kuritegu.
Nüüd kerkib küsimus: kui keegi sodib planku, siis kas selles on süüdi plangu omanik? Ei ole süüdi, aga plangu omanik peab roppused oma kulutustega kustutama nii ruttu kui võimalik. See on delfilik lähenemine.
Sellel lähenemisel on üks loogikaviga. Plank ei ole ehitatud meediakanaliks, veebisait on. Seega vastutab kanali looja selle eest, kuidas seda kanalit tulevikus kasutatakse.
Ma ei kutsu üles eeltsensuuri kehtestama, kuigi teatud puhkudel on see vajalik ning filtreerib mõttetu pläma välja. Ma kutsun keskkondi üles välja rookima kogu roppuse ja solvangu. Aga nad ei julge seda teha, sest siis hakkavad anonüümikud neid süüdistama sõnavabaduse piiramises.
Sõnavabadus ei ole õigus piiramatult ropendada ja solvata. Sõnavabadus on õigus oma maailmavaatelisi mõtteid avaldada.
Priit, palun selgita oma kommentaari - ma praegu ei saanud päris pihta...
Miks sa bloggerit eristad delfist? Mõlemad on internetiväljaanded, mis võimaldavad avaldada tekstilist sisu. Kas kommentaaride või artiklite näol, vahet ju pole. Ja see, et blogger kirjutab, et nemad ei vastuta, siis samasugune tekst on ju Delfi lehel ka.
See, et selline loogika toimib, näitab näiteks see, et USA Ülemkohus on süüdi mõistnud p2p programmide tootjaid.
Aga minu meelest on see äärmiselt vale lähenemine.
Ma tõesti ei kujuta, mis vahenditega näiteks suudab Delfi töödelda käsitsi (ja laimu puhul peab seda tegema just käsitsi, kuna tegemist on kontekstist sõltuv sisu) paar tuhat kommentaari, mis tuleb 2-3 tunniga, kui sportlane saab olümpiakulla. Kui keegi nüüd peaks vihjama dopingule, siis oleks see ju laim. Kes see jõuab seda kõike lugeda, analüüsida ja filtreerida?
Tähendab, et ma siiski ei näe mingit ohtu mitte kusagilt sellelt suunalt mida politseid teha saab. Sa näed tonte ja siin on mingid üldtunnustet protseduurid. Seda totakat üksikpäringut vms saab siiski rakendada siis kui kellegi suhtes on algatatud uurimine, mitte siis kui see keegi on tunistaja või veel hullem vihjaja. See kui mingis protsessis on keegi anonüümne ei anna kusagil maailma nurgas lihtsalt uudishimu rahuldamiseks õigust tema suhtes jälitustoiminguid algatada. Politsei andmebaasi Kairi't saab kasutada siiski konkreetse case puhul, mitte aga naabrimehe naise telefoninymbri hankimiseks, sama on ka maksuametis.
Sinu konstruktsioonis võib KÕIGE hullemal juhul ehk politsei tõepoolest ehk mingil ERITI mõjuval põhjusel saada prokurörilt loa anonüümse vihjaja identiteedi kindlaks tegemiseks, aga seda siiski AINULT selleks, et küsida - ka ta ei tahaks kohtus tunnistajaks olla. Ja sedagi AINULT siis kui mainit vihjajal midagi konkreetset tunnistada oleks.
Priit, täiesti nõus Sinuga.
Tarieli, Blogger pakub keskkonda, milles saan sisu toota, aga Delfi toodab ise sisu, mida saab kommenteerida. Siin on oluline vahe.
Pealegi - miks peakski saama pärast Šmiguni topeltvõitu postitada jee- ja hurraahüüdeid? Muidugi on tore, kui ta võidab, aga suurem osa neist kommentaarest on crap, saast, prügi, mille avaldamata jätmisest ei muutu maailma kõiksuses midagi.
p2p võrgud on ka keskkond - nad ise ei tooda ju midagi, aga see ei olnud takistuseks USA kohtusüsteemile neid süüdi mõista. bloggeri ja delfi vahe on tegelt õrnõhuke. kommentaarid artiklite juures - neid ei saa ju kuidagi pidada Delfi omaloominguks.
nu ja mis puutub "jeee" kommentaaridesse - see ju ka subjektiivne. kas hüüda netis või tänaval, on iga inimese oma asi. mina hõiskasin oma blogis näiteks :)
anyway, paistab et me jääme erinetavele seisukohtadele :) minu jaoks jääb õigeks see 30-aastane kohtuotsus, kus SONY mõisteti õigeks nende vastu algatud case's seoses sellega, et videomakid võimaldavad piraatlust. Analoogselt tolle juhtumiga, arvan, et uut meediat ei saa päris suruda samadesse raamidesse, kus on traditsiooniline meedia.
Postita kommentaar