Paus. Vähemalt mõnda aega.

Pean ilmselt siin mõneks ajaks pausi. Paar huvitavat mõtet on tulnud, kuid pean neid veel sõnastama ja selgeks mõtlema. Enamike nende allikaks on piiskop Kallistos Ware "Õigeusu tee".

Kummaline on see, et esimest korda ma ei tunne end Kirikus hereetikuna. Ju olen olnud kogu aeg õigeusklik ilma, et oleksin seda teadnud. Siit järeldus: lugeda tuleb rohkem, muidu tarkust ei tule. Ilmselt on ka igaks liikumiseks ja liigutuseks õige hetk.

Esimest korda hakkan tasahilju mõistma Kolmainsuse olemust ja seda, miks oli vaja Kristuse ohvrit. Seda rohkem häirib meelt enda argpükslikkus täiuslikku elu mitte elada. See on vist loomulik.

Isa Vello Salo ütles kunagi, et paastuaeg pole mitte nälgimine, vaid vaimne ülesöömine. Mõtlemist on sel aastal rohkem kui eelmistel ning asjad saavad üha selgemaks ja sügavamaks, muutudes samal ajal hõlmamatumaks ja võimsamaks kui kunagi varem.

Võib-olla ma kunagi kirjutan siin neist. Kui olen neist rohkem aru saanud ja suudan neid selgelt sõnastada.