Ajakirjanikud, vabastage info!
...just sellise üleskutsega tulevad täna ajakirjanike liidu korraldet seminaril "Eetika ja internet" välja Marek Strandberg ja Peeter Marvet. Nad kirjutavad oma kõne teesides (parool: mälu) :
Meie üleskutseks oleks, et artiklite aluseks olevat allikmaterjali hakata otsitavaks ja arhiveeritavaks muutma liidestena artiklite juurde, millest
sageli võib olla mistahes põhjusil välja jäetud märkimisväärselt küsimustele vastuste hankimise käigus ilmsiks tulnud asjaolusid.
Ka lisaks selline andmekäsitlus oluliselt nn küsimustekäivet erinevates meediumites, muudaks ajakirjanikud küsimustevahendajaiks ning aitaks tõsta osapoolte (ajakirjanik-allikas-lugeja) omavahelist usaldust. Mõelgem kasvõi selle peale, miks on mitmed allikad hakanud ajakirjanikule antud vastuseid oma ajaveebis avaldama.
Paber- ja telemeediumi teisendus internetis võikski olla eelkõige selle laiendus just artiklite kohta käinud/käivate küsimuste ja vastuste arhiivid ja otsimissüsteemid, mis pakkudes lugejatele lisaväärtust oleksid ka oluliseks vahendiks ajakirjaniku rippumatuse demonstreerimisel.
Hea idee, aga teostus on praegu mu hinnangul harukordselt raske.
Täiendet:
Rääkisime just Petsiga mõne sõna ning ta selgitas veidi oma ideed - ajakirjanikel koguneb nt meilivastustena hulk infot, mis ajalehte või saatesse ei mahu, ning seda võiks lugude juures avaldada. Olen kahel käel poolt! Selle info avaldamine võtab ajakirjanikul vaid mõne hetke ning nõuab pigem harjumuste muutmist.
Probleem on hoopis teisal - enamik ajakirjanikke ei avalda oma artikleid ise internetis ja enamikel neist puudub ka ajaveeb, kus seda avaldada. Veebimeistreile on väga keeruline anda täiendavaid ülesandeid, sest nende palka ei tõsta täiendava töö eest keegi.
Petsi ja Strandbergi idee on täiesti teostatav, kui ajakirjanikel tekkib motivatsioon ise see materjal ajalehe veebi lisada - see ei võta palju aega. Ainus motivaator on see, et ajakirjanik valitseb infot ja näitab seda ka teistele. Seda ma ei usu, et tööandja oleks nõus selle eest rohkem palka maksma. Aga see, et Eesti ajakirjanikel oleks juba oma viis aastat vaja ametiühingut, on juba omaette teema.
7 kommentaari:
Ega ajakirjaniku ajaveeb pea tingimata just tööandja serveris asuma, kuigi see kahtlemata lisaks ajaveebi sissekande ja trükkis ilmunud loo omavahelist seostatavust. Minu teada pole näiteks Blogger ja Postimees omavahel seotud.
Kristjan, ma võin Sulle kirjutada soovituse Ajakirjanike Liidu liikmeks saamiseks. Löö kampa, arendame seda liitu üheskoos ametiühingu suunas!
Ega väidagi, et ajakirjaniku veeb peaks tööandja juures asuma. Küll on oluline tekitada ajakirjanikule võimalikult lihtne moodus viidete lisamiseks artikli juurde. Mäletan oma Postimehes töötamise ajast, et vähemalt veel mõni aasta tagasi oli see tõsine probleem. Kui inimesed pole eriti muutnud, siis see ongi suurim takistus ajakirjandus 2.0 massidesse viimisel.
Ajakirjanike Liitu astumisega on lugu keeruline. See organisatsioon on viimase kümne aastaga oma margi tõsiselt täis teinud, sest vahepeal juhtis seda masendav parteilane ning sellesse ei kuulu mu teada peaaegu ühtegi Postimehe, Eesti Päevalehe, Eesti Ekspressi vm lugupeetud pabermeedia ajakirjanikku. Ma'i tea, kuidas on lugu tele- ja raadioajakirjanikega. Marica Lillemets teeb praegu tänuväärset tööd liidu eestvedamisel (kasvõi need viimase aja seminarid), aga nt ma sain teada sellest tänasest üritusest üsna juhuslikult.
Ajakirjanike liidust saaks sel juhul asja, kui sellesse astuks suurem osa Eesti tegevajakirjanikest. Vaid siis saame rääkida tõsisest tsunftist. Ajakirjanikud ei tule ise. Nende kutsumiseks peab liit oma tegevust neile tutvustama. Kui täna püüdsin seda liidu inimestele seletada, siis need põrkusid vastuväidetele a la "aga me ei meeldi ajalehtede juhtkondadele". Liidul on kaks arenguteed - kas jätkata praegust virelemist ja teha häid seminare tagasihoidlikule kuulajaskonnale või unustada vaen ajalehti juhtivate räpaste kapitalistide (ning nende käepikenduseks olevate vähem või rohkem professionaalsete ajakirjanike) vastu ning tutvustada oma tegevust.
Lillemets rääkis midagi rahvusvahelisest pressikaardist. Ausalt öeldes, see mind küll ei koti. Mul on asja Ajakirjanike liitu siis, kui seal on ka mu ametivennad ja -õed ning tegemist on organisatsiooniga, mis ei võitle mitte ainult leheneegrite palga eest, vaid vaba eneseväljenduse õiguse nimel.
Sry, läksin lennukaks :)
Paradoksaalselt vajaks liit rohkem liikmeid et sellest asja saaks, ent samas peab temast asja saama et liikmeid juurde meelitada. Ega neid liikmeid juurde ei tekigi, kui igaüks ootab et teised enne liitu astuksid.
Mina teadsin eilsest seminarist juba tükk aega tagasi ja just nimelt sellepärast, et olen Ajakirjanike Liidu liige. Meililist on imevärk: kui oma posti lugeda, saabki igasugu asju teada.
Mul on nii EAL:du kui ka rahvusvahelisest pressikaardist vägagi konkreetset kasu olnud. Esiteks saan ma nende ettenäitamisel erinevaid soodustusi ja saan mitmele poole isegi tasuta sisse. Teiseks on n.n. tavakodanik, keda ma usutleda tahan, sageli nõus minuga rääkima kui ma talle rahvusvahelise pressikaardi ette näidan.
Kaalun ja mõtlen seda liiduga ühinemise asja jaanuari alguseni ja siis otsustan. Tõenäoliselt liitun. Eks siis küsin Sult soovitust :)
Rahvusvahelise pressikaardi järgi pole siiani puudust tundnud - igal pool on toiminud Eesti Ekspressi oma ning varem Postimehe oma.
Info vähesuse üle virisen seepärast, et liitu kuuluvad paremal juhul pooled tegevajakirjanikud ning hää seminari info ei jõudnud suure osa tegevajakirjanikeni.
Ja ikka oli see info veebis üleval ligi sama kaua kui mulle meililisti kaudu teada.
Loomulik, et mulle on rahvusvahelisest kaardist rohkem kasu kui Sulle, kuna EALdu oma Soomes eriti ei tunta. Eestis piisab rahvuslikust kaardistki.
Veebiga läks neil ikka veidi aega (vt http://vurle.blogspot.com/2005/10/ajakirjanikud-ja-eetika.html). Ma sain asjast juhuslikult Terevisiooni kaudu teada.
Rahvusliku kaardiga olen suurepäraselt hakkama saanud USAs, Hispaanias, Itaalias, Saksamaal, Rootsis. Soomes pole proovinud :)
ikka. iga palgaline töötaja tahaks sama palga eest vähem tööd teha. kui peab kaks liigutust rohkem tegema siis on see juba inimõiguste piiramine. :)
Postita kommentaar