Altariprobleem

Kanakarja kambakas Vigala kiriku Tallinna meistri Christian Ackermanni valmistet barokkaltari üle maalinud kirikuõpetajale, koguduse juhatusele ja töömeestele jätkub. Nüüd ütlevad restauraatorid, et värvi on äraütlemata keeruline sealt eemaldada alumisi värvikihte vigastamata, kirjutab Postimees. Ajaleht ise ei hoia värvi üldse kokku, kuulutades pealkirjas "Vigala altar on lõplikult rikutud". SL Õhtulehe omaaegne lugu on kummalisel moel märksa tasakaalustatum. Kogu asi vallandus Eesti Päevalehe loost.

Vigala õpetaja Kristiina Jõgi ja kirikulised tegid ainult ühe vea - kasutasid värvimiseks looduslike värvide asemel Sadolini keemiawärki. Tagantjärele tarkus: oleks võinud enne maalerdamist restauraatoritega veidi nõu pidada. Eks järgmine kord on targemad.

Kogu ülejäänud kriitika on üsna arulage. Restauraatorite jutt sellest, et tegemist on peaaegu võimatu ja väga keerulise tööga, kõlab väljapressimisena. Kui seda ütleks sõltumatu ekspert, usuksin. Kui seda ütlevad inimesed, kes võivad tulevikus taastamise töö endale saada, siis ei usu. Keegi võiks küsida Tartu uue kaubamaja potentsiaalselt lammutajalt, mida ta arvab selle töö suurusest. Raudselt räägiks too, et "kaubamaja on nii-nii põhjalikult ehitatud, et seda ei saagi lammutada, ja kui saab, siis on sellega üks häda ja viletsus ning suur auk jääb maa sisse järele".

Õpetajapreili põhjendab altari ülevärvimist sellega, et talle pruun altar ei meeldinud. Täiesti õige põhjendus! Paar sajandit tagasi tabas mitmeid Eesti luterlikke kirikuid "pruun katk", mille käigus pietismilaine ajendil maalerdati kümned kirikualtarid, -kantslid ja -pingid kroonupruuniks või rõveroheliseks. Muinsuskaitse ei teinud tõenäoliselt tollal selle peale piiksugi, sest seda polnud tollal kahjuks olemas. Vägivaldselt kunagi pruuniks soperdatud barokkaltari heledaks värvimises pole midagi halba.

Teoreetiliselt oleks ju võinud kaaluda algsete värvide taastamist, kuid see on megakallis ja kogudusel puudub selleks tõenäoliselt raha. Aga looduslike värvide komponentide ostmiseks ja segamiseks oleks võinud seda va kõlisevat ja tarkustki veidi leida.

Kogu selles altaritantsus on ka üks hää asi: pealinna inimesed said teada, et Eestis on selline koht nagu Vigala. Ja sealt kantakse tele kaudu üle jõuluõhtu jumalateenistus. Ja siis saab igaüks ise vaadata ja otsustada, kas kogudus käitus õigesti või valesti. Ennustan rekordilisi jõuluõhtu teenistuse vaatajanumbreid.

Loe ka Liisa Pakosta arvamuslugu, see on päris hea.