Karmid mehed

Priit liikus aegamööda ent äärmise järjekindlusega Petsi laua poole. Poksikindad joonistasid vihase visina saatel õhku läbistades Petsi pea ümber poolkaari. Rünnatava sõrmed liikusid nii kiiresti, et neid üksikult eristada ei olnud enam võimalik. Tema vasaku jala varbad põimusid laua all tugevalt ümber põrandalambi ning olid iga hetk valmis sissetungijat kahjutuks tegema.

"Tule, tule," urises ta vaikselt. Parema jala varbad olid lõpetanud kaabeldustööd ning asusid nüüd innukalt serveri konfigureerimise kallale.

"Lä'me nüüd, vaatame, kes meist siin Lauristini ja Uusi loengutes on käinud," kähises Priit ning üritas kindaga Petsi nina tabada. "Ma tunnen Peeter Vihalemma!"

[idiootsuse revolutsioon via teller]