Ülihelikiirendust pole ollagi

EMT tõi suure kisa-käraga turule kolmanda mobiilipõlvkonna ehk 3G sidevõrgu. Mõtisklesin eile veidi ja avastasin, et lubatud teenuste ülekoormust, mida aeronautikast tuntud 3G-ga tähistada, pole hetkel kuskil tunda.

Mida on meil kolmandast põlvkonnast kasu? Suurt ei midagi – tehnokrattide rõõm ainult. Enamik meist kasutab telefoni kõnelemiseks ja lühisõnumite vahetamiseks ning seda saab vana mobiilisüsteemiga ka teha.

EMT räägib sellest, et nüüd saab teleklippe ja uudislõike telefonis vaadata. Aga seda saab ju ka nn 2,5 mobiilipõlvkonna ehk EDGE-andmeside vahendusel teha.

Saame videokõnesid pidada? Brittide uuringud väidavad, et enamik inimesi tahab vestluse teist osapoolt telefonis näha, kuid ei taha ennast teisele näidata.

Ainuke kasulikuna tunduv teenus, mida praegu näen, on võimalus vaadata Tallinna paari liiklussõlme hetkeolukorda mobiiliekraanilt. Siin on küll üks pisiasi – Tallinna äärelinnas, kus elan, puudub 3G leviala. Kolmas põlvkond levib ainult kolmandikul Tallinna pinnast ja peamiselt välitingimustes. Seega on ka see teenus mulle täiesti tarbetu.

Milleks meile üldse see kolmas mobiilipõlvkond? Kas on tegemist taas tootjate sooviga raha välja pressida ning mobiilioperaatorite katsega õigustada kunagi e-laine tipul 3G litsentsi eest välja käidud raha raiskamist õigustada? Hetkel tundub, et vastus on jaatav.

Pigem tasub pilk sättida neljanda mobiilside põlvkonna poole, kus kogu Eestit katab ühel kenal päeval kiiret andmesidet võimaldav WiMaxi võrk ning suurem osa meie telefonijutust käib Skype’i või mõne teise sellesarnase programmi kaudu ilma, et maksaksime hirmkallist hinda.
Kui ma oleksin mobiilifirma juht, siis näeksin sellest päevast õudusunenägusid. Õnneks olen tarbija: mu uni on ilus ja rahulik ning lubab mulle tulevikuks odavamaid ja lihtsamaid lahendusi lähedastega suhtlemiseks.