Pensionäride mäss

Herta vaatas põlevilsilmil ovatsioonidest kantud saali ning tõstis siis kepi ja karjus mikrofoni:"Kas me laseme Tarandil jälle ühe ajalehe ära rikkuda"?
"EI!" vastas saal otsekui ühest suust.
"Kas me lepime sellega, et meilt ei küsita, mida meiega tehakse?"
"EI! EI!" skandeeriti saalist.
"Kas me tahame, et meiega arvestataks?"
"Ei!" röökisid saalis näost punased vanurid. Siis, taibates oma viga, vaikisid kõik; kostus vaid paar kaeblikku köhatust. Endla esireast noogutas Herta suunas jaatuse märgiks ja vaatas põlgliku näoga selja taha.
"Siis peame me end näitama! Me peame kirjutama manifesti, me peame tulema välja oma korteritest, nõudma, mis on meie oma ning kuulutama maailmale, et meiega ei tasu nussida!"
Saal vakatas. Kulissis istuv Leida tõmbas kirsinapsi kurku ning vehkis siis Herta poole paaniliselt kätega, too aga oli oma sõiduvees.

Idiootsuse Revolutsioon