Eesmärgivaba elu
Kahtlustan, et leidsin huvitava raamatu: Stephen Shapiro "Goal-Free Living". Esmapilgul tundub, et see kodanik räägib asjadest, mida olen kogu aeg kahtlustanud - pole mingit mõtet eesmärke seada, sest need teevad su küll edukaks ja aitavad edasi jõuda, kuid selle hind on tohutu stress. Palju parem on hoida nina tuule suunas ja tegutseda rohkem intuitiivselt.
Tellin selle vist Amazonist ära.
2 kommentaari:
Ma kipun arvama, et eesmärkideta elu on stressirikkam ehk?
Mul on mitmed tuttavad kiitnud minu eesmärgikeskset elutsemist ja ikka öeldakse, et oh, sul ju veab, sul on oma sihid seatud ja tead mida teed. Seetõttu tekib tunne, et neil, kel on ükskõik milline eesmärk olemas, on mingis mõttes eelisseisundis.
Samas. raamat võib huvitav olla, kui ta seletaks, mismoodi on võimalik eesmärkideta elus stressita elada. Sest stress ei teki ju ainult eesmärkide poole püüdlemise valudest, vaid ka sellest, kui unustad bussis pileti komposteerida ja saad trahvi või tont teab millest muust mitteesmärgipärasest asjast.
Eesmärgivajadus sõltub tõenäoliselt isiksusetüübist ja inimese iseloomust.
Ma tunnen end eesmärkideta palju mõnusamalt. Loomulikult tuleb tööd teha õigeks tähtajaks, poest tuleb süüa tuua ja prügiämber välja viia. Selliseid pisikesi eesmärke (elamiseks raha teenida ning vältida nälga) tuleb ikka täita.
Mis mulle ei sobi üldse, on selline Suurte Eesmärkide püstitamine a la 5 aasta pärast olen universumi direktor või 10 aasta pärast olen Eesti kõige vingem tehnoloogiaajakirjanik. Milleks? Mulle meeldib niisama elada. Mul on fantastiline elukaaslane. Mul on häid sõpru. Mul on töö. Mul on hobid. Mida mul veel vaja?
Kõrgharidust? OK, see on eesmärk küll, kuid mitte asi iseeneses. Õppida tuleb alati ja paber pole mu jaoks näitaja, seda enam, et mul endal too paber puudub :)
Postita kommentaar