Inimaku laadimine

Kaja kirjutab sellest, et karjääri tipp on käes ja edasi pole kuskile liikuda, kui tahad olla perekeskne inimene.

Tuttav teema. Ma avastasin ühel hetkel, veidi enam kui aasta tagasi, et pole enam huvitav. Olin olnud 10 aastat ajakirjanik ja enam ei pakkunud pinget. Võtsin kätte ja pidasin "puhkeaasta" bürokraadina. Oli õpetlik ja sain oma pärisametis uue hingamise. Pärast puhkeaasta lõppu tegin oma mees-ja-koer tüüpi pisifirma Selge Pilt, mille alt teen nüüd ise-oma-peremees stiilis seda tööd, mida meeldib. Ja 15% neid asju, mida ei meeldi. Noh, eks va rahaahnus tuleb vahel pääle.

Puhkeaastal on kaks poolt. Esimene on vanatestamentlik, mis on levinud ka Eesti rahvatarkusse: igal seitsmendal aastal tuleb maa sööti jätta. Nii nagu maa, ei suuda ka inimene järjest rabada. Kas ei olnud mingis postmodernistlises Põhjamaa riigis (ei mäleta praegu, millises) nii, et mingi 7 või 10 aasta järel said soovi korral nö aastase puhkuse, et akud laadida ja jätkata?

Teine iva on juudianekdootlik. See lugu mehest, kellel naine ja 12 last ja kes elasid ühes toas. Rabi soovitas kitse tuppa tuua ning aasta pärast taas välja viia ja siis tulla uuesti rääkima, kas toas on piisavalt ruumi. Kui teed aasta alguses huvitavana näivat, ja poole aasta möödudes üsna mõttetut tööd, siis oma liistude juurde naasmine on väga-väga mõnus.

Ülalolev jutt ei ole soovitus, vaid lihtsalt jutt sellest, kuidas ma lahendasin probleemi. Ehk annab ideid :)