Hallikasroheline pealinn
Kirjutasin neljapäevase Eesti Ekspressi arvamusküljele sellise loo:
---
Tallinn tahab saada „roheliseks pealinnaks”. Linnaisade tegude järgi otsustades on tegemist sõnakõlksuga – linnavalitsuses tegeleb teel rohelise pealinna poole pisiasjadega. Linna oluliselt muutvaid samme pole näha.
Roheline Pealinn soosib inimeste liikumist viisil, mis ei saasta keskkonda. Kopenhaagenis, Stockholmis ja Amsterdamis näeme tänavail rohkelt rattureid, kes veerevad rattateedel hommikul tööle ja õhtul koju. Tallinnas on küll kirjade järele 163 kilomeetrit ratta- ja rattaliikluseks kohandatud teid, kuid tegelikkuses on suur osa neist kõnniteed, kus ratturid ohustavad jalakäijaid, või autotee veerde veetud kulunud eraldusjooned, kus autojuhid ohustavad rattureid. Tallinna kesklinnas rattaga liiklemise võib rahumeeli liigitada jackass’likuks harvade adrenaliininäljaste ekstreemspordiks.
Rohelises Pealinnas saavad jalgrattal liikuvad inimesed seda turvaliselt parkida. Tallinn pole tänavu tellinud Falckilt kesklinna mitte ühtegi rattaparklat. Äärelinnas on olukord parem: linna ainus, Nõmme rattaparkla avati esmaspäeval.
Rohelises Pealinnas on tänavad puhtad ning isegi kevadel pole päevi, mil peentolmu hulk ületab saastenormi piiri, oluliselt enam kui kuujagu. Tallinna õhk on kuival ja päikeselisel kevadel peentolmust paks. Põhjuseks tänavate nigel koristamine, naelrehvide kasutamine talvel ja tihe liiklus kesklinnas.
Rohelises Pealinnas on hästi korraldatud ühistransport. Tallinna ühistranspordisüsteem on arenenud viimasel paarikümnel aasta stiihiliselt ning tipptundidel kõvasti üle koormatud trammide-trollide-bussidega sõidavad peamiselt need, kel muu võimalus puudub.
Rohelises Pealinnas ei veere täislastis veoautod läbi kesklinna. Tallinnas asub osa sadamaid Koplis ja Paljassaares ning rekkade vool läbib pea katkematu joana miljööväärtuslikku Kalamaja ja Pelgulinna.
Roheline Pealinn ei varusta elamurajoone lõhkemisvalmis pommidega. Kopli kaubajaamas seisab kuni 350 bensiini- ja ammooniumnitraadilastis vagunit.
Rohelises Pealinnas armastavad inimesed aega veeta pargis jalutades, kontserte kuulates ja piknikku pidades. Tallinnas on pargikultuur valdavalt asotsiaalidel ja joodikutel.
Roheline Pealinn võtab midagi ette valglinnastumisest tingitud autobuumi vähendamiseks. Stockholm on kehtestanud nn ummikumaksu – kesklinna sõitjad peavad sõltuvalt kellajast maksma 17-100 krooni. 40 000 inimest hakkas pärast seda kasutama ühistransporti. Täiendus: Tõsi küll, praeguseks on projekt hankevaidluste tõttu peatunud. Tallinn kasutab ainsa piiranguna tasulise parkimisala laiendamist ega vaevu looma äärelinna autoparklaid ja parandama ühistranspordisüsteemi.
Puude istutamisest ainuüksi ei piisa, et saada Roheliseks Pealinnaks. Selleks on vaja terviklikumat lähenemist – planeerida linna keskkonnasäästlikult, seada korda ühistranspordivõrgustik, soodustada rattaliiklust ning seejärel piirata autoliiklust. Linn teeb praegu sellel teel esimesi samme: arengustrateegias eelistavad linnaisad (vähemalt paberil) elektritransporti ning loomisel on autoliiklust vähendav parkimise arengukava. Samuti on linnal kavas luua rohealade võrgustik ja ühendada need rattateedega.
Vaatame, kas linnapea Jüri Ratasel on jõudu ja tahtmist neid asju läbi viia. Praegu valitseb Tallinna endiselt autoratas.
---
Suur tänu kõigile, kes mõtteid jagasid!
Täiendet: Oliver sõitis trolliga tööle. M.O.T.T.
9 kommentaari:
minuteada võeti see ummikumaks maha stockis.
Marek, tänud. Probleem tekkis hankevaidlusega, vt rohkem The Localist.
Ma ei tea, võib-olla on mul midagi viga, aga ma ei saa üle küsimusest, kes kõige selle eest maksta tahab? Kust tuleb see raha?
Minu arusaamist mööda tuleb Harju tänavale nüüd ilus suur park, mis polnud just kõige odavam. Kas see oli makstud summat väärt?
Amsterdami ja Kopenhaageni kliimat (ega rahvaarvu)ei saa ikkagi Tallinnaga võrrelda, kus sisuliselt pool aastat pole võimalik jalgrattaga sõita ja mida põhja poole lähed seda väiksemaks muutub jalgratturite hulk. Stockholmis märksa vähem kui Lõuna-Rootsis. Muide, jalgratta liiklus on atraktiivne pigem laugemates linnades nagu Amsterdam ja Kopenhaagen.
Huvitav oleks teada, Kristjan, mitmest mäest sa oled sunnitud enda jalgrattaga üles sõitma teel tööle ja tagasi?
Valglinnastumise vastu on kõik seni kuni hakkavad endale maja otsima - just kuskil loodussõbralikus keskkonnas. Teiselt poolt linna tihedamaks ei taha ka keegi ehitada, sest rattateede ja parkide jaoks on ruumi vaja ja kõrghooned jälle väidetavalt ei sobi Tallinnasse.
Võtta midagi ette valglinnastumise suhtes tähendab piiranguid ja regulatsioone, mis avaldab ka kinnisvarahindadele vastavalt survet ja siis hädaldavad kõik, kui kallis on näiteks neil endil või mõnel tuttaval noorperel eramut soetada.
Ok, hakkavad arenema kõrval asuvad linnad, kuid 20-30km rattaga linna vihuda ei ole realistlik või tuleme taas ühistransporid maksumuse juurde tagasi?
Küsimus on valikutes, kuid kui räägitakse ainult positiivsest mitte aga negatiivsest või maksumusest, siis tundub jutt "terviklikust lahendusest" kuidagi...tühi.
Rattaliikluse poolelt vaadakem Helsingit, mis asub meist 80 km põhja pool ning on veel vastikuma kliimaga. Rattaliiklejaid on isegi talvel küllaga, suvest rääkimata. Ja Helsingi on umbes sama künklik kui Tallinn.
Minu teekonnal on tööle sõites 2 küngast (raudteeülesõit ja viadukt) ja tagasi neile lisaks 3 laugemat nõlva ja üks väheke järsem. Ma ei ütleks, et see väga häirib.
Mu jaoks ei ole terviklik lahendus õõnes mõiste, sest asju tuleb vaadata taustsüsteemis ehk maailmas, kus erinevad asjad ja nähtused mõjutavad üksteist. St korraga tuleb tegeleda pilvelõhkujate asukohtade, autoteede, rattateede, ühistranspordi, infotehnoloogilise infra jne jne planeerimisega. See on hirmuäratavalt suur töö, kuid loodan, et linnaisad võtavad selle teha.
Helsingi on jah selline koht, kus on mõnus jalgrattaga sõita. Käisin isegi eelmisel aastal seal koolitusel ning vaba aja veetmiseks sai jalgratas kaasa veetud. Ja seda ka kasutatud, mis sest et tegu oli oktoobrikuuga. Tegelikult kui nüüd mõelda kliima peale, siis eelmise aasta lõpp oli näiteks praktiliselt lumeta, kuni jõuludeni välja, kevadel sulas umbes aprilli alguseks ära. St aastas 8-9 kuud oleks võimalik ratast kasutada kui transpordivahendit... aga kahjuks ei taha.
"Rattaliikluse poolelt vaadakem Helsingit, mis asub meist 80 km põhja pool ning on veel vastikuma kliimaga. Rattaliiklejaid on isegi talvel küllaga, suvest rääkimata. "
Ma olen Helsingis korduvalt käinud ja isegi lumeta talvel jalutanud ühest linna otsast teise. Mida ma enda jalutuskäigul ei näinud on "küllaga rattaliiklejaid" - mõnda üksikut jah, kuid küllaga?!
"Mu jaoks ei ole terviklik lahendus õõnes mõiste, sest asju tuleb vaadata taustsüsteemis ehk maailmas, kus erinevad asjad ja nähtused mõjutavad üksteist. St korraga tuleb tegeleda pilvelõhkujate asukohtade, autoteede, rattateede, ühistranspordi, infotehnoloogilise infra jne jne planeerimisega. See on hirmuäratavalt suur töö, kuid loodan, et linnaisad võtavad selle teha."
Majanduseplaneerimine on ka hirmuäratavalt suur töö ja paberil näiliselt võimalik, kuid kõik need väiksed detailid ja ebamugavad erandid koos inimeste isiklike väärtushinnangutega teevad planeerimise sedavõrd keerulistes kohtades nagu linnad rohkem kui keeruliseks eriti kui tuleb seada prioriteete ja teha valikuid, samas kasutades piiratud vahendeid.
Jüri, Helsingis on küllaga rattureid, minu arust liigagi küllaga. Kesklinnas on harjumatul külalisel tõsine oht alla jääda, ja seda iga nurga peal. Rongijaamades (Tikkurila näiteks) vedeleb tuhandeid jalgrattaid.
Ma olen käinud Helsingis rohkem kui Õismäel :-)
jüri, ma ei taha sinu väiteid ümber lükata sest arvan teadvat kui põhjalikult sa oma seisukohti kujundad. aga palun arvesta, et linnatransport on terviklik süsteem ja selle puhul poleks mõttekas vaadelda üksikuid detaile ning anda neile majanduslik hinnang eraldi. kui me tegelema säästva arenguga ja EL liikmetena me sellega ka tegeleme, siis teatud väljaminekud on paratamatud. proovi hetkeks rahanumrid unustada ja defineeri enda jaoks, mida tähendab kvaliteetne elukeskond linnas.
Küsimus ei ole niivõrd selles palju see maksma läheb vaid kust see raha tuleb ja kas see on kõige otstrabkema piiratud ressursside kasutus. Ma olen seda viimase nädala jooksul nii palju korranud, et hakkab juba piinlik.
See, mis on minu jaoks kvaliteetne elukeskond ei pruugi seda olla sinule, Kristajanile või Priidule. Meil kõigil on omad väärtushinnanug, eelistused ja soovid. Meile kõigile meeldiks ühiskassa rahadega need unistused realiseerida.
Ma tahan lihtsalt tähelepanu sellele juhtida, et me kõik tahame kvaliteetset elukeskkonda - sellest on nii lihtne unistada ja seda nõuda, kuid kõikidel nendel valikutel on omad tagajärjed, millele tasub mõelda enne tegutsema asumist.
Kui probleemidele oleksid olemas lihtsad lahendused, siis oleks nad juba ammu kasutusel üle maailma. On lahendusi, kuid nad leiavad rakendamist aeglaselt ja vaevaliselt.
Valglinnastumisest ja linnade planeerimisest natuke lugemist, keda huvitab:
http://www.taemag.com/issues/articleID.19175/article_detail.asp
Postita kommentaar