Mälestused, 1991.

Gea algatas veebiumis augustiputši meenutamise teema, küsides, miks ometi paljud tollased tegijad ei taha meenutada olnut.

Ma polnud tegija. Ma võin meenutada. See on väärt. Augustiputši päeval tegime sõber Janiga Kiievis tsirkuseartistide hotelli 8. korruse oluliselt väljapoole viltu oleval rõdul suitsu, vaatasime taevas tiirutavaid helikoptereid ja ilkusime ohjeldamatult: "Ähhähää, riigipööre!"

Julmad naljad. Meil oli õigus, aga olime veel päeva-paar õndsas teadmatuses, sest lehti ei viitsinud lugeda. Ja tänaval ei paistnud riigipööre eriti kuskilt välja.

Alles Borispoli lennujaama jõudes küsis üks mägede poeg me käest vene keeles: "Noh, semud, kuidas teil seal Baltikumis on?" Mis seal siis ikka nii väga on, meil on alati kõik hästi, vastasime. Mägede poeg vaatas meile mõistmatult otsa ja päris, et noh, semud, siis te vist ei tea midagi, ning näitas Pravdat (või oli see Izvestija, ei mäleta enam). Siis saime aru, miks meie lendu oli paar korda edasi lükatud. Järgmisena tekkis mõte, et kas kodu enam näeme. Lendu lükati taas edasi. Pidasime isegi vist plaani rongidega minna või hääletada (või on see valemälestus?). Lõpuks, pärast mitme-setme-tunnist ootamist lennuk siiski läks. Ja Tallinnas maandudes oli kõik rahulik.

See päev kuulub õnnelikumate hulka mu elus. Teised õnnelikud päevad on isiklikumat laadi, aga see oli säärane... Isamaaline.