Valimised. Kui nii võib öelda.

Ülle Aaskivi saab minugi käest kümme punkti. Harukordne kodanikujulguse näide! Ootan küll huviga kolmapäeva, et näha, kas masendav Kesknädal valab ta poliitpasaga üle või jah.

Ajaveebes on läinud käima ka mingi kummaline kampaania, mille käigus levitatakse bännerit, kus käpiku näol plingib keelumärk. Ma ei lähe sellega kaasa, sest pärast seda oleks raske presidendile silma vaadata (mitte et seda juhust mul nüüd iga päev tekkiks). Igavene jura nende vanuritega: läheks Rüütel praegu vanaduspuhkusele, jääks ta rahvale meelde Presidendina, mitte piinatud ahervarena. Aga looda sa...

Täna kordub Riigikogus sama mis eile. Miks ometi? Aga seepärast, et masendava erakonna pooldajad leiavad, et Edgaril on alati õigus, sest ta on nii tark ja hoolib Eesti rahvast. Ja kohutava erakonna pooldajad leiavad, et Villul on alati õigus, sest ta on nii kaval. Maamees on ikka kaval olnud! Nende kahe erakonna pooldajaid ja liikmeid ei morjenda kodanik Aaskivi kõne ega tavaliste (üldjuhul linnavurlede) sajatamised. Edgar on tark ja Villu on kaval.

Ma ei poolda ka Ene Ergma ideed, mille kohaselt tuleks president otse, rahva poolt valida. Rahvas on liiga manipuleeritav. Kui te ei usu seda, siis vaadake üle eilset Aktuaalset Kaamerat. Suur osa küsitletuist soovis presidendiks Savisaart. Või vaadake ajalugu.

Eesti konnatiigi jaoks oleks mu arvates parim lahendus see, mille puhul Riigikogu hääletab presidenti praegusel moel kolmes voorus, seejärel oleks šanss kolme vooru jooksul otsustada asi lihthäälteenamusega (parlament ju esindab rahva poliitilist tahet, esindusdemokraatia värk, teate ju küll) ja kui parlament ei tule oma ülesandega toime, siis saadetakse see laiali ning korraldatakse erakorralised valimised.

Sellist korda küll poliitikutel karta pole, sest selles on liiga suur risk oma tööst ilma jääda. Enne tulevad otsevalimised või jätkub senine kurbmänguline tsirkus.