Saladus paljastet

Lõpuks tekkis mul aeg, et Eesti Ekspressi lugeda. Oh imet, selles Krister Kivi jutt ajakirjanikest ajaveebnikest. Ja selle juures infokastis ka mu ajaveebi aadress. Ju sellest tuligi Vurle Unarnurga möödumine Gi:ikist.

Hakkasin uuesti pärast Telleri modereerit seminari mõtlema sellele, miks ma blogin. Vaatasin just Google Analyticsist, eile oli mul 170 lugejat. Üsna nutune arv - kui kirjutan ajalehes, siis on lugejaid mitu tuhat. Miks ma kirjutan neile paarisajale inimesele (ega nad kõik ka iga päev lugemas käi)?

Olgu, üks motivaator on see, et mul on nii "geniaalsed" mõtted ja leiud, et neid ei saa lihtsalt jagamata jätta. Mõttes kirjutan neid tuhandeile, kuid tegelikult loevad neid mõnisada. Teisisõnu, tegemist on enesepettusega. Aga kas ainult?

Ajaveeb aitab asju enda jaoks selgemaks mõelda. Lasta infol settida. Moonduda ja saada omaseks. See on ajaveebi üks külg.

Ajaveebi teine külg on siiski unelmate oma. Produktiivsusega pole ajaveebil suurt midagi pistmist. Kulutan iga päev tunnikese paarisajale inimesele info jagamiseks samas, kui võiksin sama ajaga edastada infot tuhandetele.

Eks siin ole ka erandeid. Minu Multipulti ajaveebi rekordpäeval oli 26 külastajat. Nõus, seda on vähe. Aga suurem osa neist tõenäoliselt vajasid infot, mida jagan. Multipulti kirjutab uudistest sclerosis multiplexi ehk hulgi- ehk polü- ehk multiskleroosi ravimise uurimistöö vallas. Teisest küljest, Eestis on hinnanguliselt 1500 multiskleroosi põdejat ja ainult 26 neist loeb mu ajaveebi. Isegi sellises kitsas valdkonnas on tegemist nišimeediaga.

Loomulikult unistan sellest, et mu ajaveebil on sama palju lugejaid kui Postimehel või Eesti Päevalehel ning samal ajal mõistan, et unistuseks see jääbki. Ajaveebi produktiivsuse pool on siiski puht-isiklik ja täiesti ebaratsionaalne - see aitab mul tunda isegi neil päevil, kui kõik veab rappa, et olen millegagi toime tulnud, olen leidnud midagi uut, mida talletada, midagi kasulikku.

Kindlasti ei saa alahinnata personaalsust. Jüri Mälberg ütles, et talle meeldivad nii Gi:k kui ka Vurle Unarnurk. Ja Larkol on alailma kommenteerimist. Ma ei ole neid kahjuks kumbagi reaalses elus kohanud. Nagu ka Epp Petronet, kes mind loeb ja kelle ajaveebi mina loen. See on asi, mida massimeedias naljalt ei kohta: inimene ütleb, et talle meeldib, mida teed. Talle meeldib, et sa oma elu ja mõtteid temaga jagad. See ongi põhiolemus, mis mu jaoks eraldab ajaveebe massimeediast. Kui ajaveebide inimesed toetavad teineteist hoolimata erinevast maailmavaatest ja veendumusist (meie arusaamad Priit Kallasega nii mõnestki asjast on täiesti erinevad, kuid lugupidamine loodetavasti vastastikkune), siis massimeedia kommentaares lokkab leim. Ajaveebe kommentaares, viiteis ja diskussioones peetimist ja nõmedat mentaalpasunasse andmist esineb haruharva.

Ajaveeb rõhutab erinevalt massimeediast inimese individuaalsust, ainulaadsust, õigust isiklikule arvamusele ja terve mõistuse omamisele. Massimeedia annab selle õiguse ainult nn arvamusliidritele, ajaveeb võib luua arvamusliidri igaühest, kelles on selleks piisavalt sisu.